Kalevipoeg - Teine lugu

100

105

110

115

120

125

130

135

140

145

150

155

160

165

170

175

180

185

190

195

200

205

210

215

220

225

230

235

240

245

250

255

260

265

270

275

280

285

290

295

300

305

310

315

320

325

330

335

340

345

350

355

360

365

370

375

380

385

390

395

400

405

410

415

420

425

430

435

440

445

450

455

460

465

470

475

480

485

490

495

500

505

510

515

520

525

530

535

540

545

550

555

560

565

570

575

580

585

590

595

600

605

610

615

620

625

630

635

640

645

650

655

660

665

670

675

680

685

690

695

700

705

710

715

720

725

730

735

740

745

750

755

760

765

770

775

780

785

790

795

800

805

810

815

820

825

830

835

840

845

850

855

860

865

870

875

880

TEINE LUGU

Kui mina hakkan kuulutama,

Laulujoada laskemaie,

Vana lugu veeretama:

Ei mind jõua ohjad hoida,

Ohjad hoida, köied köita,

Pilved pikka ei pidada,

Taevas laia tallitseda.

Külad jäävad kuulamaie,

Mõisad mõtteid märkamaie,

Saksad parvil seisamaie,

Linnad eemalt luurimaie.

Elu oli noorel lõunel,

Keskepääva keeritusel

Kalevide kaasakesta

Sugul rohkest sigitanud.

Linda oli laulusuuga

Viburidva vibutelles

Kangeid poegi kasvatanud

Isa kuju kandejaksa,

Oli anderohkel rinnal,

Eide armu-allikala

Kaelakandjaks kosutanud,

Inimeseks imetanud,

Kuude valgel taadi rinnal

Kangelaseks karastanud,

Mõistelikuks muisutanud:

Kunni asja-a'ajaks kasvid,

Sammu lühendajaks saivad.

Poegist taadi elu-õhtul

Kaksi alles kodu kasvid,

Kaks kui herne kaunakesta.

Teised olid tuulejuhil,

Linnuteede tähändusel

Võõramaale rada võtnud,

Käiki pikka kaugusela;

Läinud õnne otsimaie,

Pesa-aset püüdemaie.

Ega meie kitsik kohta,

Ahtral lüpsil põllumaada

Võind ei kõiki kasvatada,

Toitu neile toimetada,

Päävarju valmistada,

Kehakatet soetada.

Kalev-taati oli käskind,

Kindlal sõnal kinnitanud:

Meie maada markamata

Ühe poja päranduseks,

Valitsuse vallaks jätta.

Ehk küll pojad perekaupa

Isa suuruseks sirgusid,

Tükaltie tugevusel

Võtnud osa taadi võimust,

Siiski silmanähtavalta

Õitses isa olemine,

Meelemõistus, märkamine

Rohkemalt kui teiste külles

Viimsel sündind võsukesel:

Kes kui kallim pesamuna,

Abielu äbarikku,

Hilja pärast isa surma

Veeres pääva valgusele.

Praegu jälgi viimsest pojast,

Mälestuse märkisida

Laial mitmes kohas leida.

Paigutie pajatakse

S o h n i nime rahva suussa

Viimse võsukese kohta;

Ehk küll suurem Eesti sugu

Tänapääval tema kohta

Muud ei oska nimeks mõista,

Isenimeks ilmutada,

Kui et igal kuulutusel

K a l e v i p o e g a nimetab.

Selle poja jälgedele

Saavad jõed jooksemaie,

Laened merel läikimaie,

Tuulil pilved tuiskamaie,

Õied tupesta tungima,

Linnud ladvissa laulema,

Käud kulda kukkumaie!

Seda nooremada poega,

Eesti endist valitsejat,

Kiidab laulikute lugu,

Tõstab vana jutusõna:

Ehk kas kuskil küladessa,

Üksikuila hurtsikuila

Eesti poegi paisumaies,

Tütterida tõusemaies:

Kes ei vanemate suusta

Muistepõlve mälestusi

Kalevipojasta kuulnud?

Mine, poega, Pärnumaale,

Järgukesta Järvamaale,

Astu Harju rajadele,

Sõida Lääne luhadele,

Veere Viru ranna ääre,

Mine Pihkva piiredele,

Taara tammiku tahaje,

Aja hallil Alutaha,

Kõrvil Soome sõrva poole:

Igas paigas idanevad

Kalevipoja sõnumed.

Kastel tõustes kanarpikust,

Udukuue ummuksesta

Tungib Kalevi tunnistus

Läbi tammitse tänava,

Üle vaskise värava,

Kindla kalju keske'elta,

Läbi raudamüürisida,

Teraksesta tornisida.

Tartumaal üksi tarretand

Vanapõlve mälestused.

Kui tuli õnnis õhtuke,

Vaikne elu videvikku,

Siisap Kalev salasõnul

Ettekuulutuse kombel

Eidekesel ilmutanud,

Asja niida avaldanud:

"Linda, kallis lillekene,

Kulla kullerkupukene,

Kes sa kevadisel käigil,

Suvepääva sõuendusel

Kangid poegi mulle kannud,

Armupiimal paisutanud,

Kätevarrel kiigutanud:

Sina saad veel sügisela

Õilmest kauna kasvatama,

Tõrust tooma tammekesta.

Linda, kallis kaasakene,

Läänes kasvand lillekene,

Tedremunast tõusnud tütar,

Käid nüüd jälle pikil päivil

Ootuspõlve rasket jalga,

Vahetelles kingapaari

Jalas iga hommikula,

Et ei Tühi leiaks teeda.

Lühikese aja varul

Saad sa poega poetama,

Kange lapse ilmal' kandma;

Saad teda rüppel ravitsema,

Rinna lättel rammustama,

Suu juures suisutama,

Kätevarrel kiigutama.

See'p see poega pesamuna,

Äbarikku tallekene

Sigidust saab lõpetama.

Igaveste jumalate

Enne peetud aru mööda

Pea ei poega minu silmad

Närtsi-põlves nägemaie;

Siiski viimne võsukene,

Sarja lõpetuse muna,

Talve piirel kasvand taime,

Peab mull' kõiges määraliseks,

Tegudes ja olles tõusma.

Tulevpõlve suu peab kandma

Tema nime mälestusi,

Kange tööde kiitusida.

Kui on poega meheks kasvand,

Valitsuse voli võtnud,

Siis saab õitsev õnne-aega,

Rahupõli rahva keskel

Eesti piiril idanema.

Ma ei taha kuningriigi

Volivalda vähändada,

Lipi-lapi lahutada:

Riik peab jääma jagamata

Ühe poja voli alla,

Kangemale kaitsevallaks."

Pikemalta pajatelles

Ütles Kalev, vanarauka:

"Jääb aga riiki jagamata

Ühe poja päranduseks,

Siis on tükil tugevusta,

Suurel kivil kindelusta.

Osad väetid, võimatumad

Sööksid üksteist ise ära.

Kasvab meheks noorem poega,

Heitku liisku vendadega,

Kesse rahva kaitsejaksa,

Kuningriigi valitsejaks

Nende seast saab tõusemaie.

Jumalate juhatused,

Taaralaiste tähändused

Saavad asja sobitama

Paremast' kui meie arvud.

Teised vennad veerenegu

Võõra maade murudele,

Kaljumaale kauge'ele, —

Tehku toad tuule peale,

Elud ilma ääre peale,

Majad marjavarte peale,

Kojad kobrulehtedele,

Saunad pilve sõrva peale,

Vihtelavad vihma alla.

Maad on mitmemargalised,

Taevas laia laiguline;

Tugev leiab tuuletiivul,

Leiab paksust pilvetesta,

Kotkas kaljult pesapaika.

Kanget meest ei köida köied,

Pea ei kinni raudapaelad."

________

Kes oli külma kamberila,

Tarretanud tubadele,

Pikil õlgil põrandala?

Kalevi-taat, vanarauka,

Oli külma ju kamberil,

Tarretanud tubadele,

Pikil õlgil põrandala.

Pärast pikka pajatusta,

Kui sai asju kuulutanud

Riigi pärimise pärast,

Langes Kalevide taati

Pikil voodil põdemaie,

Halasängil loksumaie,

Ega tõusnud toetama,

Jalgu alla paenutama.

Eit pani sõle sõudemaie,

Lepatriinu lendamaie:

"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,

Lenna, lepatriinukene!

Minge arsti otsimaie,

Tuuletarka tallitama,

Sõnatarka soovitama."

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel põhja rajal.

Kesse vasta käidanesse?

Nägi ta kuu tõusemaie,

Tähte kannul kerkimaie.

"Tere, kuu, tervise kaevu,

Armas rammu allikas,

Jõudude joajõgeda!

Kas saab taati terve'eksa,

Peaseb rauka voodi vangist?"

Kuu küll kuulis kurval palgil,

Ei ann'd vastust küsijale.

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel põhja rajal;

Lendas läbi metsasida,

Küünra kullasta mägeda.

Mis tal vasta tuldanesse?

Nägi ta tähte tõusemaie,

Ehatähte kerkimaie.

"Tere, tähte, teravsilma,

Nugissilma noorukene!

Pajatele, taeva poega:

Kas saab terveks taadikene,

Peaseb rauka voodi vangist?"

Tähte kuulis teravsilmal,

Ei ann'd vastust küsijale,

Tähte kustus taeva veerde.

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel lõune poole,

Lendas läbi laanesida,

Seitse versta sinimetsa,

Küünra kullasta mägeda.

Mis tal vasta tuldanesse?

Nägi ta pääva tõusemaie,

Valgusküünla kerkimaie.

"Tere, pääva, peiukene!

Kuuluta mull', kuldasilma,

Pajatele, taeva poega:

Kas saab terveks taadikene,

Peaseb rauka voodi vangist?"

Päike kuulis põlev-palgil,

Ei ann'd vastust küsijale.

Eit pani sõle sõudemaie,

Lepatriinu lendamaie:

"Sõua, sõlge, jõua, sõlge,

Lenna, lepatriinukene!

Minge arsti otsimaie,

Tuuletarka tallitama,

Sõnatarka soovitama,

Manatarka meelitama!"

Sõlge sõudis seitse pääva,

Lepatriinukene lendas

Üle maa ja üle mere,

Läbi kolme kuningriigi,

Palju maad veel põhja rajal;

Lendas läbi laanesida,

Seitse versta sinimetsa,

Küünra kullasta mägeda.

Kesse vasta käidanesse?

Tuli vasta tuuletarka,

Soomest vana sõnatarka,

Kullamäelta Manatarka.

"Tere, tere, ilmatargad!

Kuulutage küsijale,

Andke vastust palujale:

Kas saab taati terve'eksa,

Peaseb rauka voodi vangist?

Juba küsisin kuulta,

Pärisin ju pääva käesta,

Tahtsin otsust tähe-pojalt, —

Kõik need kolm ei kuulutanud."

Targad mõistsid, kostsid vasta,

Kolmil keelil kõnelesid:

"Mis on põuda põletanud,

Nurmel palav närtsitanud,

Kuude valge kolletanud,

Tähte silma suretanud,

Sest ei tõuse taimekesta,

Ilutseva idukesta."

Enne kui sõlge sõudemasta,

Lepatriinu lendamasta

Koju jõudnud kuulutama,

Oli Kalevide taati

Koolel juba kolletanud.

Linda, kurba leskenaine,

Kurval meelel, leinakeelel

Ikes leina-igatsusi,

Nuttis närtsind kaasakesta,

Puistas leinapisaraida

Kolletanud kaasa sängi.

Leinas kalli mehe surma

Seitse ööd ilma uneta,

Seitse pääva sööma'ata,

Seitse koitu kurvastusel,

Seitse eha leinavalus,

Et ei nahka silmil' saanud,

Ega lõppend laugelt pisar,

Nutuvesi palgedelta,

Piinakoorem hinge pealta.

Linda, kurba leskenaine,

Pesi külma surnukeha,

Pesi teda pisarila,

Pesi teda mereveela,

Vihtles kallist vihmaveela,

Loputeles lätteveela,

Silis hiuksid armu-sõrmil,

Silis hõbeharjadega,

Kammis kuldakammidega,

Miska enne näkineitsi

Oma pääd oli sugenud.

Pani siis selga siidisärgi,

Sammetise surnurüüdi

Kuldatoime kuue peale,

Hõbevööda vammuksile,

Pani alla udulinad,

Kattis peale peened linad.

Linda, kurba leskenaine,

Kaevas valmis kena kalmu,

Sängi halja muru alla,

Kümne sülla sügavuseks;

Sängiteles vilu sängi,

Valmistatud voodiesse

Kalli kaasa puhkamaie.

Täitis sängi sõmeraga.

Maapinna kõrguseni,

Halja muru rajadeni.

Muru kasvis mulla peale,

Aruheina haua peale,

Kasteheina kaela peale,

Punalilled palge peale,

Sinililled silmadele,

Kullerkupud kulmudele.

Linda, kurba leskenaine,

Leinas lahkund armukesta,

Nuttis närtsind abikaasat;

Leinas kuu, leinas kaksi,

Kurtis tüki kolmat kuuda,

Mõne pääva neljat kuuda,

Lepitas leina nutuga,

Kurbtust pisarkastega,

Veerevala silmaveela.

Linda, kurba leskenaine,

Hakkas kiva kandemaie

Haua peale hunnikusse;

Tahtis teha tunnistähte

Pärast-põlve poegadele,

Tulev-aja tütardele:

Kus on Kalevide kalmu,

Vana taadi voodikene.

Kes Tallinnas käidanessa

Silmi oskas sirutada,

Külap nägi kalmu küngast,

Kuhu pärast-põlve rahvas

Uhkeid hooneid ehitanud,

Teinud kena kirikuda.

Kohta praegu kutsutakse

Tallinna t o o m p ä ä m ä e k s.

Sealap vana Kalev puhkab,

Uinub igavesta unda.

Linda, kurba leskenaine,

Mehe haua mälestuseks

Kiva kokku kandenessa

Oli ühel pääval pakku,

Rasket raudakivi rahnu

Kaugelt kannud kalmu poole.

Kivi raske piinas pihta;

Lesel jõudu lõppemisel,

Rammu juba raugemisel,

Veel oli kaunis tükki teeda,

Tükki teeda, marka maada,

Enne kui jõudis kalmule.

Komistades künka vasta

Väsind jalga viirastie;

Kivi kippas libisema.

Põrkas hiukse paeladesta,

Sõlmil siutud silmuksesta

Prantsti! jalge ette maha.

Võind ei väsind lese võimu,

Leina kurnal lõppend jõudu —

Ootuspäevil raskejalgsel

Kivi maasta kergitada,

Teist kord sülle tõstenessa.

Leske istus kivi otsa

Väsimusta puhkamaie;

Hakkas nutma haledaste,

Leina kurbtust kustutama:

"Oh, mis vilets vaene leske,

Mahajäänud marjukene,

Kes kui tuba toeta,

Hooneseinad katukseta,

Kui üks väli varjuta

Iga tuule tuigutusel,

Vete laente veeretaval

Üksi ilmas peab elama,

Üksi kurbtust kannatama!

Lepasta lehed lähevad,

Toomingast tuulil tuiskavad,

Õunapuusta õilmekesed,

Kasesta urvad kauvad,

Alanevad haavadesta,

Taganevad tammedesta,

Varisevad vahterasta,

Käbi kukub kuuskedesta,

Pihlaka kobarad kauvad!

Ei minu pidu parane,

Ei minu elu ülene,

Vähäne ei vaeva päävad,

Pisarrohked piina päävad!"

Linda nuttis, vaene leske,

Leinapõlve pisaraida,

Viletsuse silmavetta,

Nuttis kaua kivi otsas,

Kaljupakul kaebadelles.

Silmalauge vesi valgus

Laiaks loiguks lagedale;

Loigust tõusis tiigikene,

Tiigist jälle järvekene.

Linda pisarate loiku,

Lese leinanutu järve

Võite näha tänapääval:

Mis kui Ü l e m i s t e järve

Laagna mäe peal laenetamas,

Vetevoosi veeretamas.

Kivi seisab järve kaldal,

Kus peal leske leina nutnud,

Pisaraida pillutanud.

Nõnda oli ennemuiste

Lese Linda silmaveesta,

Leina-piina pisaratest

Ülemiste järv ilmunud.

Kui sa juhtud, vennikene,

Järve kaudu teeda käies

Linna poole liugumaie,

Järvest mööda veeremaie:

Puhka hobu järve kaldal,

Kasta kõrvikese keelta,

Viida aega kivi ääres,

Mõtle muistelugusida,

Kalevi-põlve käikisi!

Vaata mälestuse-märki,

Mis siin leske leinadessa,

Kurba südant kustutelles

Lagedale lahutanud

pääva paistel hiilgamaie!

_______

Juba jõudis pikka pääva,

Ootuspääva õhtuele;

Linda tundis tunnikesta,

Tuskel tundi tulemaie,

Kibedama kiirustama,

Valusama veeremaie;

Käskis sauna küttaneda,

Sängi aset seadaneda,

Halavoodit valmistada,

Puhkepinki paigutada,

Ohkejäri asutada.

Küla eided kütvad sauna,

Orjad kandvad kaevust vetta,

Teised on sängi seademas,

Pere pinki paigutamas.

Nurganaine, nõrgukene,

Tuhat kord käid toade vahet,

Sada korda sauna vahet,

Kümme korda kaevuteeda,

Kaevust võttes karastusta!

Käid sa vaene valu-sammul

Ilma vööta, vöö käessa,

Ilma tanuta, tanu peussa,

Ohkad aga Uku poole,

Palveid Rõugutaja poole:

"Tuulejumal, astu tuppa,

Vigalista vihtlemaie,

Hädalista arstimaie,

Tusalikku toetamaie!"

Neli nurka toassa,

Kõik sa nurgad nutustasid,

Neli seina kamberila,

Kõik sa seinad seisatasid;

Ahju ääred haletasid,

Istmed ära igatsesid,

Palvil põranda põlvitasid.

Ohkad aga Uku poole,

Palveid Rõugutaja poole:

"Tuulejumal! astu tuppa,

Vigalista vihtlemaie,

Hädalista arstimaie,

Tusalista toetamaie!

Tule vaesta vaatamaie,

Poja ema peastemaie!"

Pere nuttis alla pinki,

Lapsed nutsid alla laua,

Külad, kullad kamberila.

Kaasa magas külmas voodis,

Kus ei kuulnud naise nuttu.

Nurganaine, nõrgukene,

Läbi läks siis nelja metsa,

Viie viletsuse paiga;

Üks oli metsa toomingane,

Teine metsa vahterane,

Kolmas kibuvitsa metsa,

Neljas metsa pihlapuine,

Viies metsa vislapuine.

Tusad jäävad toomingaie,

Valud jäävad vahteraie,

Kibedad kibupuu külge,

Piinad pikad pihlakaissa,

Vaevad rasked vislapuissa.

Tusad tulid tagasie,

Tusad tulid eide tungi,

Valud vaese lese peale,

Tulid tusale tubaje,

Oigadele ahju ette,

Puhkedele parsidele.

Ohkab vaene Uku poole,

Palveid Rõugutaja poole:

"Tuulejumal! astu tuppa,

Vigalista vihtlemaie,

Hädalista arstimaie,

Tusalista toetamaie;

Tule vaesta vaatamaie,

Poja ema peastemaie!"

Pere nuttis alla pinki,

Lapsed nutsid alla laua,

Küla naised kamberila.

Kaasa magas külmas sängis,

Kus ei kuulnud naise nuttu.

Nurganaine, nõrgukene,

Vaevakandja, väetikene!

Üks ju jalg sul haua seessa,

Teine haua ääre peale,

Ootsid hauda langevada,

Külma voodi kukkuvada!

Ohka aga Uku poole,

Rohkest' Rõugutaja poole,

Saada palve-saadikuida

Ülemaile jumalaile!

Tuli tunnike tubaje,

Üürikeseks ahju ette,

Kiirestikku keriksele.

Naine tuikus, nõrgukene,

Tuikus nuttes, tusaline,

Värisedes, vaevaline;

Ohkas aga Uku poole,

Palveid Rõugutaja poole:

"Tuulejumal! astu tuppa,

Vigalista vihtlemaie,

Hädalista arstimaie,

Tusalista toetamaie!

Tule vaesta vaatamaie,

Poja ema peastemaie!"

Uku kuulis kamberista,

Rõugutaja rehe alta,

Abitoojad läbi seina,

Kergitajad läbi katukse.

Siis tuli Uku tubaje,

Rõugutaja kamberisse,

Astusivad ahju ette,

Sammusivad sängi sõrva.

Ukul õled õlanukul,

Rõugutajal padjad kaenlas;

Viisid naise voodiesse,

Surmahädalise sängi,

Piinakandja padjadesse;

Panid peente linadesse,

Villase vaiba vahele.

Kaks sai päida pääluksele,

Neli reite voodiesse,

Neli jalga jalgusele,

Neli kätte keske'ele.

Uku hüüdis üle ukse,

Rõugutaja rõõmsal healel:

"Lööge kinni haua uksed,

Kinni kalmu laiad kaaned!

Naine viidud voodiesse,

Pandud peente linadesse,

Kaks saand päida pääluksele,

Neli reite voodiessa,

Neli jalga jalgusele,

Neli kätte keske'ele."

Tänu vana isadale,

Aitüma jumalaile,

Tänu abitoodejaile:

Uku oli tunni toassa,

Rõugutaja kamberissa,

Sala-abid sängidela.

Nurganaine, nõrgukene!

Tõsta üles kaksi kätta,

Kaksi kätta, kümme küünta:

Et sa tusatunnist peasid!

________

Lesel’ leina lepituseks,

Pisarate pühkijaksa,

Kurvastuse kergitajaks

Kasvis kallis pojukene.

Poega imes armupiima

Eide rinnal rohke'esta,

Imes heldus-allikalta

Võimuvetta venitavat,

Karastavat kasvumärga.

Mõistke, mõistke, mehed noored,

Arvage, poisid avarad,

Teadanege, naised targad,

Kesse magab kätkiessa,

Kesse mähkme mässitusel

Kiuste suula kiljatamas!

See'p see lese leinapoega,

Isata kasvav idukene,

Keda tuuled toetavad,

Vihmaveered venitavad,

Kaste-aurud karastavad,

Udupilved paisutavad.

Eit aga tallas kätkijalga,

Tallas kätki kiikuvale,

Vilistas laulu väetile

Suikumise soovituseks.

Poega puhus nutupilli,

Leikas kisa lusti pärast.

Karjus kuuda, karjus kaksi,

Nuttis õhtust hommikuni,

Et ei lõppend tuli toasta,

Säde ei sängi sambasta.

Eit läks abi otsimaie,

Otsis lapse lausujaida,

Noore nutuvõttijaida,

Poja suude sulgujaida,

Kisa kinnipanijaida.

Kui sai otsa kisakuuda,

Nutunädalate aega:

Lõhkus poega mähkme linad,

Kiskus puruks mähkme paelad,

Lõhkus katki kätki lauad,

Peasis kätkist põrandale

Käpakülle kõndimaie,

Roomaskülle rändamaie,

Roomas kuu, roomas kaksi,

Kolmandal ju kõndimaies,

Jalge jõudu kasvatamas.

Poega imes armupiima

Eide rinnal rohke'esta,

Kasvis leina lepitajaks,

Kurvastuse kustutajaks,

Pisarate pühkijaksa.

Eit oli poega imetanud

Armu kaisus aastat kolme,

Enne kui rinnalt võõrutas.

Poega venis poisikeseks,

Kasvis Kalevide pojaks,

Tõutas ettetähendusi,

Kadund isa kuulutusi

Igas tükis ilmutada;

Püüdis jõudu iga pääva,

Keha kangust kosutada.

Kalevide kallim poega

Linda leina lepitaja,

Kasvis karjapoisiliseks,

Kosus künnimeheliseks,

Tõusis tamme tugevuseks,

Tõutas ettetähendusi

Igas tükis ilmutada,

Püüdis jõudu iga pääva,

Keha kangust kosutada.

Mängis kurni murudela,

Viskas ratast vainuela;

Pani kurnid alla õue

Kahte paika hunnikussa,

Paiskas kaikil pealta õue

Kurnisida kõikumaie,

Saatis kurnid sõudemaie,

Üle vainu veeremaie,

Läbi kopli lendamaie!

Kurnid lendsid kauge'ele,

Puistasivad pilla-palla

Mööda metsi, mägesida,

Mööda laia lagedaida —

Mõned langsid laenetesse.

Kurnisida mõnes kohas

Tänapääval nähtavala:

Ühetasa ümargused,

Pikergused kaljupakud —

Neitsikivi nime alla:

Needap Kalevide kurnid.

Kalevide noorem poega

Laskis lingu silmuksesta

Kivisida lendamaie;

Loopis merepinnal lutsu,

Korjas kaldalt lutsukiva,

Paemurrust parajaida,

Mis ehk jalga laiusela,

Kolme jalga pikkusela,

Paari tolli paksusela.

Lutsukivid lendasivad

Laentepinnal lustiliste

Rohkem versta kaugusele.

Senni kui kivi sõudemas,

Kasvatas Kalevipoega

Tamme kõrge kalda peale.

Kalevide noorem poega

Mängis eide õue alla,

Kitkus noori kuuskesida,

Sirgel kasvul kaskesida,

Juurikuga tükis maasta:

Neist tegi saksa-saanikesi,

Kenu kassi-märsikesi.

Aasta sammud astusivad

Rutust' ajaradadela,

Kiirel teedel kaugemale.

Aastad sõudsid eide armul

Poisikese paadikese

Nooremehe mere peale.

Kalevide noorem kasvu

Kasvis mehena kõrguseks,

Venis vende vääraliseks,

Sirgus isa suuruseksa.

Nõnda kasvis eide õues

Lese Linda leinapõlves

Kullerkupu õilme ilul,

Taara tamme tugevusel

Viimne Kalevide võsu,

Kasvis kaljuks kindlusele,

Tõusis vendadest targemaks:

Tõutas ettetähendusi,

Kadund isa kuulutusi

Igas tükis ilmutada.

________

Lähätame laulu laened

Vasta pääva veeremaie,

Tõusu poole tuikumaie,

Koidu poole kõikumaie,

Lähme aja kiirel lennul

Tüki teeda tagasie.

Mis seal lese õue alla,

Vara enne valgeheta

Kaksipidi käidanessa,

Salamahti sõidetakse?

Kosilased käidanesid,

Salakuuljad sõitanesid

Kümme korda enne koitu,

Viiskümmend valge eela,

Sada korda suitsu aegul

Pärast taadi surmapääva

Kurba leske kiusamaies,

Nõukat naista püüdemaies.

Kui oli taati kolletanud,

Armud külmaksa hangunud,

Taadi veri tarretanud:

Siis oii nõukal lesenaisel

Kosilasi palju käinud,

Viied viinad, kuued kruusid,

Sada sala soovitajad,

Kakssada kauba sobitajad.

Need kõik eite vara pärast,

Rikast leske naudi pärast

Võrku püüdsid võrgutada,

Õnnekaubal õngitseda.

Eit aga mõistis, kostis vasta:

"Mina ei lähe mehele,

Kana ei teise kaasale,

Tedreke ei võta teista,

Pääsuke ei võõrast peigu,

Luige lesk ei seltsimeesta,

Tui ei teista taludela.

Armutunnid hangusivad,

Ilutunnid tarretasid

Külmaks kalmukünka alla."

Sest ep norkus noored mehed,

Sest ep kurvad kosilased;

Külm on võtnud kosjamõtted,

Välk on löönud lustimeeled,

Ei saa poisid pulmasida,

Tütarlapsed tantsisida.

Kui läks teiste kosjakäiki

Aegamööda raugemaie,

Lootus meestel lõppemaie,

Hakkas leske kiusamaie

Kosilase kihladega,

Võitma viinamärssidega

Soome tuuslar, tuuletarka.

See oli kaugelt sugulane

Kadund Kalevi-taadiga.

Ei aga kuulnud kurba leske

Peiu kulutud palvesi,

Ega pöörand peiu poole,

Meelt ei noore armu poole.

Tuuslar vandus, tuuletarka,

Tõutas põlgu tasuda:

"Külap tasun, eidekene,

Teisel korral tiutamise,

Omal ajal põlgamise,

Külap maksan naeru palga."

Leske Linda pidas naeruks

Tuuletarga ähvardused:

"Mis mul, tuuslar, tuuletarka,

Tühjast ähvardusest karta!

Pesas kolm veel kotkapoegi,

Kõvernokka kasvamaies,

Raudaküüsil tõusemaies!

Külap need eite kaitsevad,

Vana emada varjavad."

Aastad sõudsid, aastad jõudsid,

Sõudsid, jõudsid kiirusela;

Seal jäid soiku peiu-sõidud,

Kadusivad kosjakäigid:

Seal sai rahu ratsudele,

Rahu peiu ruunadele.

Kes oli korra õnne katsund,

Kosjas käinud Kalevissa,

See aga laulis sõbradele,

Veereteles vendadele:

"Hellakesed, vennakesed,

Ärge minge leske võtma,

Kalevi talust kosima!

Sel on suured sõlgerinnad,

Rahaskaelul rasked rinnad,

Hõbehelmed, raudahambad,

Tulisõnad keelepaelul.

Ärge minge leske võtma,

Kalevi talust kosima!

Kesse lustib rikast leske:

See toob koju ahjuhargi!

Tehke, mehed, teised laevad,

Paremad kosja paadikesed,

Pange peale siidipurjed,

Siidipurjed, poordiköied;

Pange laeva purjetama,

Saatke vanad sõudemaie!

Sõudke, vanad, jõudke, väetid,

Sõudke laeva Soomemaale,

Paati, uhket, Põhjamaale!

Seal on kõrgel kaljukaldal

Ridas palju neidusida:

Ees on ridas helmeskaelad,

Taga ridas taalderrinnad,

Sõrvil sõrmukse kandijad,

Pika paatrite pidajad,

Vahel aga ridas vaesed lapsed,

Keskel ridas kudruskaelad.

Sõtku maha sõlgisrinnad,

Heida maha helmeskaelad,

Talla maha taalderrinnad,

Sõida maha sõrmuskandjad,

Pilluta paatrite pidajad;

Võta vahelt vaeselapse,

Kudruskaela keske'elta:

Sest saab naista nastulikku,

Abikaasa kullakesta!

Ärge minge leske võtma,

Kalevi talust kosima!

Lesest ei saa noorikuda.

Lapsed kiskund lese rinnad:

Sõlg on tühja kaevu kaasi,

Hõbesild kuivand allikal.

Leske leinab kadund meesta,

Lese noormees noorikuda,

Ärge minge leske võtma!"